EEL-LUGU:
Ma olen paastumaarjapäeva tähistanud alates 2000ndast aastast peale. Õppisin sel ajal Viljandi Kultuurikolledžis huvijuht-loovtegevuse õpetajaks ning meie rahvakultuuri õppejõud Ene Lukka nakatas meid selle naiseks olemise olemust, elus olemise pühitsust austama ning armastama. Ja kui me naised vägevad, kes paastumaarjapäeva armusid, lõpetasime ja mööda Eestit laiali kandusime elutuultes, siis viisime selle armastuse kaasa ning siiani nakatame edasi. Anname seda paastumaarjapäevapisikut nagu grippi edasi aga ainult naistele :-D Mina tulin tagasi koju, Põlvamaale ja seal ma saingi 2003-2005 aastani kolm korda suurejooneliselt Põlva linna naisi nakatada. Siiani on jäänud naisi, kes minu juurde Lootvinasse tulevad, sel kargel kevadhommikul päikest tervitama :-D
Siis haarasid mu tähelepanu väiksed poisid ja paar aastat on jäänud paastumaarjapäeva tähistamine minu jaoks koduseks tähtpäevaks. Kuid see pole see :-D, koos teiste naistega neid rituaale, kombetäitmisi ja juttu, kiikumisi ning suitsusauna, tantsu-tralli koos tehes - vot siis tuleb see õige paastumaarjapäeva tunne! Seepärast olengi tagasi paastumaarjapäevaga oma uues kodukülas, Lootvinas. Ja selle aasta - 2012 - paastumaarjapäev on siinmail minu jaoks koos uute külanaiste ja sõpradega neljas kord! Ja minu usk on, et need saavad kestma Lootvinas nii kaua kui mulle Vägi siin maal aega ning tervist annab! Loodan, et nakatan aegamööda palju naisi paastumaarjapäevapisikusse! Meie Lootvina külakeskus ja minu Palli talu vana suitsusaun seavad piirid naistearvule, seega ´kes ees, see naine!´ ning mingi hetk paneme nimekirja lukku. Kuid alati ooatme mõnda erilist võõrast, kes loodetavasti nakatub ja oma külla edasi selle vahva naisi ühendava traditsiooni elustuma viib......
LOOTVINA PAASTUMAARJAPÄEV 2012: KOMBED JA TRADITSIOONID
PÄIKSETERVITUS JA LOOMISLAUL. Hommikul, (muide sel ööl keeratakse meil Eestis kella tund aega tagasi: suveajale) kell 6:30 said naised Lootvina Külakeskuse ees kokku ja kummikud jalas hakkasid Potimäele liikuma, et seal üheskoos kombekohaselt päikest tervitada loomislauluga linnust, kes munes mune ja pildus need kuuks, päikseks ja maaks...
LINNUPETE. Enne veel kui päike tõusis uurisime järgi egas keegi pole unustanud linnupetet võtta, sest muidu `lind situtas su är`ehk siis peab paastumaarjapäevast alates alati enne välja minekut hommikul miskit sööma, muidu kuivad ära, oled viletsa tervisega ja hädine kogu aasta. Päästab ka see, kui kiiresti `hambad puusse lööd` - siis kanduvad need hädad puule üle. Jumala tänatud, et kõik naised olid linnupetet võtnud, sest kahju oleks Potimäe kaskedest. Taoliseks puuks sobivatki kõige rohkem kask või lepp, need olevat sellised vastuvõtlikud.
OHVRIANNID MAAEMALE. Paastumaarjapäeva peetakse kapsapühaks, naistepühaks, maaemapäevaks, maarjapäevaks, naiste väe pühaks. See on päev, kus algab põllumeeste kevad. Sel päeval tehakse ebaõnne tõrjumise maagiat ning rituaalid on suunatud maagilise edu ning õnne ligi meelitamiseks. Juuakse MAARJAPUNAehk kõik punaseks toonitud jook on kõlblik antud rituaali läbiviimiseks. Meie kallasime ka maaemale puujuure peale puna, et ta meid Potimäel ikka armastaks ja väega toetaks. Lisaks tõime maaemale ohvrianniks KANAMUNA, mis punase niiidiga kaunistatud ja kaitstud, et ka maaema meid kaitse alla võtaks. Ohver maaemale viib eemale haigused ja õnnetused meist. Ebaõnne tõrjumiseks viisime läbi agaSOOLAMAAGIA, kus puistasime enda ümber soola ja samal ajal soovisime ka tervist endale ning oma lähedastele.
PUUMAAGIA. Eestlane on uskunud ja usub puude väesse ning maagilisse jõusse, et puud on ühenduses ju nii maa kui taevaga ühtlasi. Seepärast ehime me paastumaarjapäeval kaske punaste lõngadega. Ja punane lõng on kaitse, see on vere värv = vägi. Igaüks võttis niimitu lõngajuppi kui palju vaja oli. Ja pani need puu külge mõeldes just konkreetsele inimestele, kellele soovis kõike paremat, tervist ja väge ning kõige olulisem - kaitset.
ÕHETAV JUME JA TERVIS. Selleks, et naistel meil endil, oleks hea jume (mis ju tähendab, et tervis korras) tuleb paastumaarjapäeval hõõruda palgeid puhta valge viimase lumega.
ENNUSTUSED. Sel päeval tehakse ka mehelesaamise rituaale, et ikka pereõnn tuleks. Meil oli vallaline noorik hulgas, kellele me siis Potimäel, peale päiksetõusu, tegime iidset ringlaulu:
`kes aias, kes aias, neitsikene aias,
mis nimi, mis nimi, tiina tema nimi,
käi läbi, käi läbi, käi läbi kasemetsa,
käi läbi, käi läbi, käi läbi roosipõõsaste ja astu ringi sisse:
neitsikene kallikene,
tänavu aasta meest ei saa,
järgmine aasta, siis saad mehe,
siis saad mehe illosa!`
PANNKOOGID JA PUNASED MARJAD. Seks et kapsad oleks suured ja puhtad tehakse paastumaarjapäeval suuri ülepanni kooke. Pildil näete Hennu Heli, külakeskuse perenaist, osavalt pannilabidat käsitlemas, et meile pannikooke küpsetada. Kapsamaagi jaoks kanti ka valgeid rõivad ja valgeid rätte paastumaarjapäeval. Ning üldse oldi ilusad ning naiselikud selle pidupäeva puhul. Käidi rehe all vilja liigutamas, et viljaõnn oleks olemas; viidi põllule esimene kärutäis sõnnikut, et karjureid eemale hoida ja et väetamine ikka edukas oleks kui sõnnikuveoks läheb; viljaõnne manamiseks ka kiiguti (sest vanasti ju sõeluti vilja reheall)
Paastumaarjapäeval olid siis tähtsad nagu mainitud - ülepannikoogid ja maarjapuna ning lisaks pidi sööma punaseid marju, et kortsud nii väga palgeil poleks.
SUURED LÕNGAKERAD. Terve lõunaaja hommikust peale istusime naised köögis ja rääkisime elust ja olust. Kindlasti peab paastumaarjapäeval olema vestlus oma emadest ja esiemadest - mis nende nimed olid, kuidas nad elasid ja millised inimesed nad olid. Esiemade meelde tuletamine annab väge ja jõudu meie vereliinist. Sel päeval peetakse ka meeles nimepäevalisi ja õnnitletakse neid, see annab endalegi väge. Vesteldes kerisime ka lõngakoonlad suurteks lõngakeradeks, et me kapsad aiamaal ikka suure lehega ja suure kapsapeaga tuleks.
RAUAMAAGIA. Üks viis tõrjemaagiat toimima panna oma kodu ja maa ning pere kaitseks on võtta mõni raudese ja vedada seda taga oma krundi piire pidi, maja ümbert, jne mida kaitsta soovitakse. See hoiab nii peret kui kariloomi, koduloomi kaitsuna võõra silma ja kurja mõtte eest. Hoiab eemal ka metsloomad ja haigused.SAUNAMAAGIA. Peale hommikusi rituaale ja tegemisi oli maarjapäevas selline mõnus väikse seltskonnaga saunakütmise periood. Tegime tule ligi 100 aastasele Palli talu suitsusauna kerise alla ja laususime tuleloitsu:
`tuli põle,
tuli pragise,
tuli tule võta halge;
tule pane kuum kivisse,
tule kütta saun tuliseks...` 
Ning siis käisime iga tunni tagant puid pääle panemas, et saun ikka tuline ja hää tuleks. Suitsusauna kütsmine on ikka tõsine päevatöö. Kell 10 ajal panime ahju kütte ja kella kolme ajal saime siis sauna. Neli suurt asjutäit kütad, siis võtad söed välja, viskad suured korralikud esimesed leilid, et karm välja ajada ja lisaks ütled juurde `susi sind söögu`ehk ajad leiliga ära mõne pahareti, kes ikka tahavad saunakerisekividele konte soojendama tulla...
Ning siis käisime iga tunni tagant puid pääle panemas, et saun ikka tuline ja hää tuleks. Suitsusauna kütsmine on ikka tõsine päevatöö. Kell 10 ajal panime ahju kütte ja kella kolme ajal saime siis sauna. Neli suurt asjutäit kütad, siis võtad söed välja, viskad suured korralikud esimesed leilid, et karm välja ajada ja lisaks ütled juurde `susi sind söögu`ehk ajad leiliga ära mõne pahareti, kes ikka tahavad saunakerisekividele konte soojendama tulla...MEHELE SAAMINE. Veel üks rituaal, et teada saada, kas naisel meheõnne on: võetakse hunnik pilpaid (meil oli valmis vaigupuu pilpad tule alustamiseks) ja näitsik siis kinnisilmi haarab põrandalt peoga ühe korra. Kui saab paarisarvu - siis on lootust meest leida sel aastal. Meil on lootust :-D
Kui on koos palju näitsikuid, siis võib teha ka sellist ennustamist (ja kui on koer koduloomaks), et võtate igaüks endale kondi ja panete need põrandale maha. Siis lasete koera tuppa, kelle kondi ta haarab esimesena, sel on lootust meest leida sel aastal.
SAUNAKOMBED. Saunas on eestlastel palju kombeid ja rituaale, mis kõik peab ja võib teha. Esmasena on terve rida EI TOHI kategooria käitumisi ja tegemisi, mis peab olemata olema:
ENNE SAUNA ei tohi kellestki halba ega paha rääkida, sest muidu ei saa ihu puhtaks; ei tohi ka tülitseda, suure häälega lärmata ega naerda kõvasti. Samuti ei tohi enne süüa. Ka ei tohi naised, kel tütreid, ise sauna põrandat pühkida. Nii läevat kosjaõnn perest välja. SAUNAS OLLES ei tohi vilistada (kutsud kurja välja ja keel läheb villi), ei tohi kellegile kätt anda üle ukseläve. Pestes ei tohi kõvasti nägu nühkida, võib jume ära kaduda ning keema läinud veega ei tohiks pesta, sest siis nahk tahtvat pärast ära kuivada. Lõpeks ei tohi kellegile saunaleili ja -vihta keelata, sest muidu on keelajal endal pärast surma väga halb.
SAUNATAMISE ÕPETUSED. Sauna tulles öeldakse `Jumaal sekka!`ja saunalised vastavad `Jummal häämiis!`. Iga õige saunaline vihub ennast. Meie vihtusime ka vägise-vihaga ehk 9 erineva puu oksast tehtud vihaga vihtled teist ja lausud juurde talle tervist. Võta läbi kõik tema kehaosad ning alustada tuleb jalgadest.
VIHTLEMINE. Alustatakse alati jalgadest, et proovida leili tugevust. Siis antakse kõige rohkem vatt külgedele ning seljale. Muidugi ülejäänud kehaosad ka võimete piirides.
Vihtlemise ajal aga lausutakse: `Aituma-aituma Taevaisale, aituma Maarjaisale ja aituma Maarjaemale. Aituma-aituma saunakütjale, aituma vihategijale, aituma puulõhkjale, aituma veetoojal, aituma seinaseadjal, aituma palgipanijal, aituma kivikerdjal, aituma nurganukitsejal, aituma hobusel, kes palgi metsast kodo tõi, aituma, aituma!` Vihutakse niikaua vähemalt kui lausumine kestab. Kõvemad vihtujad võivad pomiseda mitu korda aga lapsi vihtuti siis vähemalt salmi võrra.
PESEMINE. Keha on kõige parem hõõruda vihaga. Pesta ei tohi keenud veega. Pestakse soojaga ja loputatakse jahedaga. SELJAPESUÕPETUS. Kui juba kellegagi koos saunas oled, siis ilmne viisakus on pakkuda abi seljapesuks ja seda tehakse siis nii - kõigepealt alustatakse keskseljast, siis edasi abaluud
ning tugevasti hõõrutakse küljed ja pihad. Viimaks pestakse ristluud puhtaks. Saunaviisakus eeldab, et nooremad pesevad vanematel ja vastupidi. Pärast sauna võetakse aega lahtuda, puhatakse ning kinnitatakse keha. Uskuge, ka vaim on puhanud peale hääd saunaskäiki koos hää seltskonnaga!
NAISTETRALL. Meestele on parem kui naistetrallile ei satu. Siis pannakse neile tanu pähe ja narritakse ning tahetakse kangemat maarjapuna saada lunastuseks. Sel päeval käsid abielunaised kõrtsis pidutsemas. Tantsiti ja tralliti, lauldi ja tehti ringmänge. Ka meie juures oli pidu, tõeline naistetrall. Siit on puudu ainult tantsupildid, sest kõik tantsisid ja pilte polnud enam kellegil aega teha ;-D REGILAULUD. Vastse-Kuuste folkloorirühm oli meie juures teist aastat lõõritamas ja veel parem kui eelmine aasta (kui see võimalik on). Igaljuhul kõlas vahepeal ikka nii, et me tegime asja maarjapuna joomiseks, sest keel no ei paindunud seda liiri-lõõri käänulist eesti keelt kaasa kiiresti laulma. Küll eesti regilaul on ilus olnud ja on. Irka (Irina - Vastse-Kuuste KM juhataja ütles, et nad on paljud laulud muuseumist välja otsinud ja uuesti selgeks õppinud!)
LÕÕTSATIBID. Naljaga nüüd naised. No öeldi, et nüüd pillimehed ka lõõtsad lahti ja mulle see hinge ei mahtunud, et ma kutsun eriliselt kohe lõõtsamängijateks NAISED, et mehepoegagi majas poleks ja nüüd nimetame siis pillimeesteks! Tulise vaidluse lõpetas Ülle, kes koos Kristiga otsustasid, et nad on siis Lõõtsatibid :-D Ülle ja Krtsi Kool Väägaverest on ka meil teist aastat nasitetrallis, sest - no nad nii head ja nii sobivad meiega. Ja just sel üritusel on oma kindlad traditsioonid ning lõõtsatibid sobivad selleks 100 protsenti!
NAISTETANTSUD ja -MÄNGUD. Nagu lõõtsatibid nii on meie naistetralli suurjõud Kati ehk Katrin Peil, Vastse-Kuuste rahvatantsujuht ja muuseas ka LA Kaari juhataja. Tema eestnäitamisel saame hoo sisse vanade seltskonnatantsudega ja külakeskuse väikesaal mahutab nii meie jutulaua kui tantsuplatsi. Paras 15-20 naisele. Nii me vihtusime siis pääle sanna kolme paari, aleksandri valssi, jms ning kui hing päris kinni jäi tegime pausi, jõime-sõime ning laulsime. Lisaks olid V-K naised olid nii täis hakkamist, et nende meeldetuletusel tegime ka laulu-ringmänge nagu `tili-li-lipu-linnasi`, `rikas puu-vaene puu`, `varastas mu sõbra är`, jt. Tore naistetrall oli. Järjekordne positiivne laeng kevadeks ning suveks. Oli midagi hääd hingele, mida sain jagada nii toredate, hakkajate ning energiliste naistega. Loodan, et järgmine aasta jälle leiate paastumaarjapäeval tee Lootvinasse, sest ....... see lihtsalt on hea.
Vihtlemise ajal aga lausutakse: `Aituma-aituma Taevaisale, aituma Maarjaisale ja aituma Maarjaemale. Aituma-aituma saunakütjale, aituma vihategijale, aituma puulõhkjale, aituma veetoojal, aituma seinaseadjal, aituma palgipanijal, aituma kivikerdjal, aituma nurganukitsejal, aituma hobusel, kes palgi metsast kodo tõi, aituma, aituma!` Vihutakse niikaua vähemalt kui lausumine kestab. Kõvemad vihtujad võivad pomiseda mitu korda aga lapsi vihtuti siis vähemalt salmi võrra.
PESEMINE. Keha on kõige parem hõõruda vihaga. Pesta ei tohi keenud veega. Pestakse soojaga ja loputatakse jahedaga. SELJAPESUÕPETUS. Kui juba kellegagi koos saunas oled, siis ilmne viisakus on pakkuda abi seljapesuks ja seda tehakse siis nii - kõigepealt alustatakse keskseljast, siis edasi abaluud
ning tugevasti hõõrutakse küljed ja pihad. Viimaks pestakse ristluud puhtaks. Saunaviisakus eeldab, et nooremad pesevad vanematel ja vastupidi. Pärast sauna võetakse aega lahtuda, puhatakse ning kinnitatakse keha. Uskuge, ka vaim on puhanud peale hääd saunaskäiki koos hää seltskonnaga!
NAISTETRALL. Meestele on parem kui naistetrallile ei satu. Siis pannakse neile tanu pähe ja narritakse ning tahetakse kangemat maarjapuna saada lunastuseks. Sel päeval käsid abielunaised kõrtsis pidutsemas. Tantsiti ja tralliti, lauldi ja tehti ringmänge. Ka meie juures oli pidu, tõeline naistetrall. Siit on puudu ainult tantsupildid, sest kõik tantsisid ja pilte polnud enam kellegil aega teha ;-D REGILAULUD. Vastse-Kuuste folkloorirühm oli meie juures teist aastat lõõritamas ja veel parem kui eelmine aasta (kui see võimalik on). Igaljuhul kõlas vahepeal ikka nii, et me tegime asja maarjapuna joomiseks, sest keel no ei paindunud seda liiri-lõõri käänulist eesti keelt kaasa kiiresti laulma. Küll eesti regilaul on ilus olnud ja on. Irka (Irina - Vastse-Kuuste KM juhataja ütles, et nad on paljud laulud muuseumist välja otsinud ja uuesti selgeks õppinud!)
LÕÕTSATIBID. Naljaga nüüd naised. No öeldi, et nüüd pillimehed ka lõõtsad lahti ja mulle see hinge ei mahtunud, et ma kutsun eriliselt kohe lõõtsamängijateks NAISED, et mehepoegagi majas poleks ja nüüd nimetame siis pillimeesteks! Tulise vaidluse lõpetas Ülle, kes koos Kristiga otsustasid, et nad on siis Lõõtsatibid :-D Ülle ja Krtsi Kool Väägaverest on ka meil teist aastat nasitetrallis, sest - no nad nii head ja nii sobivad meiega. Ja just sel üritusel on oma kindlad traditsioonid ning lõõtsatibid sobivad selleks 100 protsenti!NAISTETANTSUD ja -MÄNGUD. Nagu lõõtsatibid nii on meie naistetralli suurjõud Kati ehk Katrin Peil, Vastse-Kuuste rahvatantsujuht ja muuseas ka LA Kaari juhataja. Tema eestnäitamisel saame hoo sisse vanade seltskonnatantsudega ja külakeskuse väikesaal mahutab nii meie jutulaua kui tantsuplatsi. Paras 15-20 naisele. Nii me vihtusime siis pääle sanna kolme paari, aleksandri valssi, jms ning kui hing päris kinni jäi tegime pausi, jõime-sõime ning laulsime. Lisaks olid V-K naised olid nii täis hakkamist, et nende meeldetuletusel tegime ka laulu-ringmänge nagu `tili-li-lipu-linnasi`, `rikas puu-vaene puu`, `varastas mu sõbra är`, jt. Tore naistetrall oli. Järjekordne positiivne laeng kevadeks ning suveks. Oli midagi hääd hingele, mida sain jagada nii toredate, hakkajate ning energiliste naistega. Loodan, et järgmine aasta jälle leiate paastumaarjapäeval tee Lootvinasse, sest ....... see lihtsalt on hea.
Paastumaarjapäeva 2012 pildialbum SIIT
Paastumaarjapäeva 2011 kajastused saab vaadata/lugeda SIIT
AJALUGU PAASTUMAARJAPÄEVAL EESTIS:
Maarjapäev, ka paastumaarjapäev, punamaarjapäev, kapsamaarjapäev - 25. märts
Üks tähtsamaid kevadtalviseid pühi, mille juures on olulisemad järgmised jooned ja nimetused: kevade alguspäev, naistepüha, ebaõnne metsiku viimise jm kommetega tõrjumine, kapsapüha, maagilise edu meelitamise püha.Kirikukalendris tähistatakse Maarja paastumispüha, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest. Püha on tähistatud endistviisi ka pärast reformatsiooni ning Maarja-kultuse juurde kuulunud kujude ja altarite hävitamist.Naistepühasid on talvises ja kevadises rahvakalendris mitmeid. Naistetöid siis ei tehtud, neist paljude suhtes kehtisid töökeelud, mille rikkumine oleks tinginud ebameeldivusi, soovimatute putukate ja loomade sigimist ja tööde jätku kadumist. Maarjapäeva tunnuseks on olnud punajoomise tava, mille tõttu saadi kogu aastaks õitsev välimus ja puna põsile. See oli päev, mil abielunaised pidutsesid ja käisid kõrtsis. Nagu kõigil naistepühadel, nii pidid ka maarjapäeval naistepeole või selle lähedusse sattunud mehed naistele välja tegema. 19. sajandil näiteks tõmmati eksikombel naistepühale sattunud mehele tanu pähe ja tõsteti ta üles, mille peale mehel tuli osta õlut ja viina ning naisi kostitada. Vastassugupoole kimbutamine, mängud, tembud, rituaalsed tantsud jm kuuluvad kõigi naistepühade juurde. See püha toimis nagu sotsiaalne ventiil, mis võimaldas raskest tööst ja igapäevarollist puhata. On teateid, et sel päeval riietuti valgesse, kanti valgeid rätikuid. Külla minnes tuli puna kaasa võtta. Maarjapäeva kui 'naiste väe' püha on 1990. aastatel pühitsetud asutustes ja kõrgkoolides lauludega päikest tervitades, saunas käies ja puna maitstes.
19. sajandil ja varem lubati tüdrukud maarjapäevast välja (aita) magama ja lisandus keskhommikune söögikord. Üldiselt käidi sel päeval veel kõrtsis teenijaid ja karjuseid kauplemas. Kui karjus oli juba peres olemas, tuli sellele pakkuda paremaid roogi.
Metsiku (õlest mees- või naisnukk, mõnedel teadetel tehti see eri aastail erinevast soost) metsa viimine on üks olulisemaid vanu tavasid, mis pikemalt säilis Läänemaal ja oli seotud rohkem vastlapäeva ja jõulude lõppu tähistavate pühadega. Sel puhul valmistati salaja õlenukk, mis viidi piduliku protsessiooniga metsa või vähemalt oma küla piiridest välja. 20. sajandi lõpukümnendeil oli sellel oma naljatlev funktsioon mitmesuguste seltside ja kogukondade üritustel.
Maarjapäevaks tuli lõpetada talvised naistetööd kangaste kudumine ja ketramine. Olulised oli mitmed maagilise taustaga kombed ja riitused: põllule tuli viia koorem sõnnikut (see tagas mõjukuse ka järgmistele koormatele, põllu viljakuse ja kahjurite vähesuse), liigutati viljaseemet, kiiguti rehe all viljaõnne.
Kapsamaagia. Vaadati üle säilitatud kapsad (palju seemneid ennustas kahjureid ja kehva saaki), külvati esimesed kapsaseemned. Suurte kapsaste saamiseks keriti suuri lõngakerasid ja küpsetati suuri pannkooke ning karaskeid. Viljandi-, Valga-, Võru- ja Setumaal nõuti seejuures valgete rõivaste kandmist, mis on kapsamaagias väga olulise tähendusega.
Linnulaastud
Puupinu eest tuli kinniste silmadega laastusid haarata ja need sülega tuppa tuua, siis leiab suvel palju linnupesi. Paarisarv laaste tähendas nii linnupesade leiuõnne kui ka mehelesaamist. Mõnel pool tähendas see hoopis edukat havipüüki.
Jätkus karja- ja põllumaagia: kanadele anti ühe võru seest süüa, et nad suvel koos püsiksid, kõnniti ümber karja, ümber oma maade või põldude, veeti nende ümber raudesemega ring. Selline tegevus takistas lisaks veel metsloomade ja haiguste tulekut üle piiratud ala.
Söödi seajalgu ja anti kondid sigadele. Kondid võidi viia ka põllule või metsa sõltuvalt sellest, kus taheti ja loodeti suvel sigu püsivat. Sellised maagilised tavad olid 19. ja 20. sajandil tuntud eeskätt Lääne-Eestis ja saartel. Seajalakonte on viidud ka pööningule või laka peale - taas lootusega toetada sigade kasvu ja edenemist.
Ida- ja Kagu-Eesti õigeusu alal on söödud kuivatatud kalu või haugi. Maarjapäeva peeti haugide kudemise alguseks, mistõttu sellise rituaalse toiduga tagati kalasaak.
Töökeelud
Maarjapäeval ja sellest alates oli rangelt keelatud õhtune tule valgel käsitöö tegemine, et vältida orase kahjustamist. Keelatud olid naiste käsitööd, nõelumine ja kudumine, samuti sõelumine, pea kammimine, põranda pühkimine.
Rituaalsed toidud
Maarjapuna (punaseks värvitud õlu, viin, vein, mahl), punased marjad. Ülepannikoogid. Karask. Ida- ja Kagu-Eestis kuivatatud kala ja haug.
Loodus
Kariloomi loodeti saata lühikeseks ajakski välja, mistõttu paljud teated kõnelevad kanadele ja sigadele võtme andmisest; hobusest, kes end nahasuurusel maalapil ära toidab jm. Karu tuleb pesast välja, ronk ristib poegi, vares hakkab pesa ehitama - kinnitavad vanad uskumused. Saabuvad esimesed rändlinnud, mistõttu hommikuti tuleb võtta linnupetet (toidusuutäis), et sa ei hakkaks kuivama ega eksiks ära. Ka muidu tuli olla ettevaatlik, sest saabuvad rändlinnud usuti endaga toovat haigusi, tedretähti, kuresaapaid jm.
Ennustamine
Kõige tuntum on olnud maarjapäeval seakontidega ennustamine. Need asetati põrandale ja pandi kokkuleppeliselt igale kondile tüdruku nimi. Kelle nimega kondi tuppa lastud koer esimesena haaras, see tüdruk sai esimesena mehele.
Ilmastikuendeid on erakordselt palju, enamasti ennustati selle päeva järgi kevadisi ilmu.
Metsik (maakuningas)
Metsiku tegemist on dokumenteeritud 17.-18. sajandi vahetusest 20. sajandi alguseni kui talupoegade ebajumalateenistust. Talupoegade kombe valmistada sügis-talvistel kalendritähtpäevadel õlgedest inimesekuju ning kanda see protsessiooni korras oma küla maadelt ära leiame vanadest kirjalikest allikatest nagu kirikuvisitatsioonide ja kirikukohtu protokollidest ning pastorite vastustest paganlike kooskäimiste kohta. Värvikad kirjeldused metsiku kohta on pärit Lääne-Eesti rannikult. 1680. aastal on kirja pandud ka kaks regivärsilist rahvalaulu, teine neist lõik metsiku tegemist saatnud laulust, mis on seni esimene teadaolev eesti regivärsilise laulu katke.Metsiku tegemisega taotleti õnne põlluharimisel ja kalapüügil, karja ning kogu maa kaitset. Ühes kujuga kantakse õnnetused omalt maalt mujale. Toiminguid hoiti salajas. Varasemate teadete kohaselt viidi metsik välja kolmekuningapäeval või jõulutsükli lõppedes, ka vastlapäeval. Maarjapäeval metsiku viimise kohta on teada üksnes Fr. R. Kreutzwaldi kommentaar. On veel üksikteateid enne karjalaskmist (enne 1. aprilli) valmistatud õlekuju kohta. Metsikut on seostatud kuradiga, nimetus tähistab ka teiseusulist. Metsikut on tõlgendatud kui ohvrit metshaldjale või metshaldja kehastust. Maakuninga nimetuse tõttu on teda aga seostatud ka maahaldja ja viljakusega.
Kiikumine
Kiikumine oli vanasti seotud viljakasvu, loomaõnne ja tervise maagiaga. Varakevadistel tähtpäevadel kiiguti rehe all, hiljem ka laudas või laudalävel, eesmärgiks loomaõnn. Väljas kiikumine algas lihavõttepäevast, mille juurde kuulus vanasti ka esimene and kiigele (kindad, vöö). Kiiguti üldiselt jaanipäevani. Enamasti püstitati suur külakiik mäe otsa (sageli kunagisele linnamäele), vabale platsile, hiljem ka mõne talu maadele. Ühiskiikede kõrval oli 19. sajandil tavaline, et kiik püstitati päriseksostetud talu maadele ja seal kiikusid teenijad ja noorem rahvas.
Lastele tehti väiksemaid lauast kiikesid, noored ja lapsed hüppasid lauda.
Ka neil tegevustel usuti teatud pühadel olevat edendav tähendus.
Linnupete
Toit või leivapala, mis tuli rändlindude kevadise saabumise ajal süüa hommikul enne majast väljaminekut, sest muidu lind petab ära. Hiiumaal ja mujalgi on paralleelütluseks lind 'situtab ära'. Kõige sagedasem on uskumus, et inimene, kelle lind on ära petnud, kuivab, jääb kõhnaks, on terve aasta haige, kaotab söögiisu ja jõu, ta nägu hakkab kolletama, pea valutab aasta otsa, ta saab köha, suu hakkab haisema, vananeb kiiresti, eksib metsa, saab vallaslapse jne, jne. See on üksnes valikuline loetelu kõigest, mis petetuga juhtuda võis. Kui olid lindu kuuldes söömata, tuli haarata (hammastega) puust kinni, et kahju üle kanda - selle peale kuivas puu inimese asemel ära. Sagedamini on soovitatud selleks puhuks leppa, ka kaske. Linnupette võtmine oli eestlastel üldlevinud komme, mis taandus alles 20. sajandi lõpul. Lindude ohtlikkuse põhjuseks peeti asjaolu, et linnud on talve veetnud surmariigis või veekogu põhjas, nende kevadine saabumine tähistas tagasipöördumist ohtlikult alalt ja võimet haigusi edasi kanda.
Eesti Vaimse Kultuuripärandi nimistust koostatud artikkel Ene Lukka-Jekineni sulest paastumaarjapäeva elustusmisest Eestis uuemal ajal ja näited selle tähtpäeva tähistamisest (E. Lukka oli minu õppejõud Viljandi Kultuurikolledžis õppides ja temalt ma paastumaarjapäeva pisiku sain, arvatavasti ka paljud teised väge täis naised, kes mööda Eestit laiali läksid :-)
Ah jah, unustasin, et selliste sündmuste eest tasu, piletit, vms ei küsita!
Kõik sõltub kokku tulnud naiste väest ja tahtmisest, milline ja kui heapaastumaarjapäev tuleb.
